Insuliin on eluliselt tähtis hormoon, mida organism vajab seedimise käigus vabanenud glükoosi kasutamisel energiaallikana. Kui insuliini on ebapiisavalt või ta ei suuda oodatud toimet avaldada, tõuseb ka veresuhkru tase.
Kõrge suhkru number iseenesest ei ole see, mis arste ärevaks teeb. Haigusele ja selle õigeaegsele ravile sunnib tähelepanu pöörama suhkru tekitatud võimalik kahju – nii südame-veresoonkonnale kui närvidele. Ravimata diabeet võib osutuda vägagi ohtlikuks haiguseks.

Esikohal 2. tüüpi diabeet

Diabeedi puhul eristatakse laias laastus kaht peamist vormi.

1. tüüpi diabeet on diabeedivorm, millesse üldjuhul haigestutakse lapse- ja noorukieas. Kõhunäärme rakud on kahjustunud ning insuliini ei toodeta piisavalt, vajalik on hormooni iga päev süstida. Haiged on enamasti normkaalus ja haigusnähud (sage urineerimine, janutunne, kaalulangus, isutus, iiveldus, nõrkus ja isegi teadvusehäired) võivad kiirelt tekkida. Kindlat haiguse põhjust ei teata, ühelt poolt osaleb 1. tüüpi diabeedi tekkes organismi oma immuunsüsteemi vale toimimine, teisalt arvatakse olevat roll nii pärilikel kui keskkonnateguritel.

2. tüüpi diabeedi korral on häiritud nii insuliini toime avaldumine kudedes kui ka insuliini tootmine kõhunäärme poolt. Haiguse teket mõjutab palju elustiil, aga ka pärilikkus.

2. tüüpi diabeedi riskitegurid on haiguse esinemine lähisugulas­-(t)el, ülekaalulisus, metaboolne sündroom (kõrgenenud veresuhkru ja nn vererasvade tase, kõrge vererõhk, vöökoha rasvumine), naistel ka rasedusaegne diabeet. Ravis on lisaks tablettidele oluline roll elustiili muutusel, insuliini süstimine pole siin reegliks.

Kahest vormist levinum on just
2. tüüpi diabeet (u 80–90% dia­beedihaigetest), millest tuleb ka allpool juttu.

Nüüdisaja elustiili haigus

Diabeedist on kujunemas omamoodi nüüdisaegne epideemia, sest
2. tüüpi suhkruhaigete hulk kasvab järjest enam ning haigus näitab ka noorenemistrendi. Kui varem peeti 2. tüüpi diabeeti pigem keskealiste ja vanemate haiguseks, siis nüüd näeme ka noorukite ja laste haigestumist. Seda nii maailmas tervikuna kui ka Eestis.

Põhjusi on mitmeid, sagedasematena võib välja tuua ebatervisliku toidu hea kättesaadavuse ja istuva eluviisi järjest kasvava rolli, mis mõlemad viivad kaalutõusuni ning lõpuks rasvumiseni.

Diagnoos veenivere järgi

Diabeedi diagnoosimiseks kasutatakse veenivere analüüsi. Määratakse nn tühja kõhu veresuhkrut. See tähendab, et patsient on hommikul enne analüüsi andmist vähemalt 8–10 tundi söömata. Või tehakse spetsiaalne glükoositaluvuse test, kus hommikul, eelnevalt 8–14 tundi söömata olles, tuleb ära juua 75 g lahustatud glükoosi. Selle eel ja järgnevalt mõõdetakse veresuhkrut veeniverest.

Harvemini saadakse diagnoos ka juhuslikul ajal võetud veresuhkrust.

Arst diagnoosib diabeeti kolme juhul:

tühja kõhu suhkur on ≥7,0 mmol/l;

juhuslik veresuhkur on ≥11,1 mmol/l ja esinevad kõrgele veresuhkrule iseloomulikud kaebused;

glükoositaluvuse proovis on kaks tundi pärast glükoosilahuse joomist veresuhkur ≥11,1 mmol/l.

Vajadusel peab testi kordama.

Eelnevat on mittemeedikul keeruline meelde jätta ja see pole ehk vajalikki, küll aga võiks patsient teada, mis on tühja kõhu veresuhkru normväärtus veeniverest mõõdetuna –6,0 mmol/l ja alla selle.
Teadma peaks ka oma veresuhkru näitu ning kas see on normis või mitte. Kui veresuhkur jääb norm- ja diagnostilise näidu vahele, on tegu paastuglükoosi häire või glükoositaluvuse häirega ehk nn prediabeediga (täpsemalt räägib sellest analüüsi teinud arst).
Prediabeetikul on kõrge risk saada elu jooksul siiski diabeedi diagnoos, selline inimene peaks elustiilis kiiresti kannapöörde tegema!

“Aga ma ju ei tunne midagi?!”

Arsti juures 2. tüüpi diabeedi diagnoosi saanuna on mitmedki patsiendid üllatunud, kuna haigus ei anna endast tihtipeale enesetunde muutusena tunda.
Pikemat aega kestev suukuivus, janutunne, sage urineerimine, väsimus ja töövõime langus näitavad ohutuld vaid väheste puhul.
Selles peitubki 2. tüüpi diabeedi salakavalus: patsient ei pruugi midagi tunda, samal ajal kui järk-järgult kahjustuvad nii närvikiud kui veresooned. Veresoonte kahjustused tekivad sageli silmapõhjas, neerudes, jalgades, ajus ja südames.

Haiguse kaugtüsistusteks võivad seega olla pimedaks jäämine, neerupuudlikkus, kroonilised haavandid ja jala amputatsiooni vajadus, südameinfarkt, ajuinsult jm.
Närvikahjustuse tagajärjena võivad lisanduda põie- ja seedesüsteemihäired, jalgade valu- ja puutetundlikkuse probleemid ning impotentsus.

Diabeedi ravi kestab kogu elu

Kui 1. tüüpi diabeedi korral on ainuvõimalik ravi insuliini süstimine, siis 2. tüübi korral algab ravi enamasti suukaudselt võetavate tablettide ning elustiili muutuse (tervislik toitumine, kehakaalu langetamine, füüsiline aktiivsus) sidumisega.

Vahel on vajalik kas kohe diagnoosi panemisel või haiguse hilisemas etapis lisada ka insuliin, kuid kõigil 2. tüüpi diabeetikutel seda siiski tegema ei pea. Küll aga peab rõhutama seda, et pärast diabeedi diagnoosimist kestab ravi kuni elu lõpuni!

Vajalik on diabeetiku regulaar­ne jälgimine arsti poolt. Perearst mõõdab teatud ajavahemike tagant 2. tüüpi diabeedi haigel vererõhku, kehamassiindeksit ja vööümbermõõtu; määrab verest kolme kuu keskmist veresuhkrut (ehk glükohemoglobiini), vererasvu, neerude funktsiooni ning hindab jalgade seisukorda. Peale selle peab suhkruhaige käima kord aastas silmaarstil silmapõhjade kontrollis.

Tähtsaim roll on siiski inimesel endal. Väga oluline on suhkruhaige enesekontroll: regulaarne veresuhkru jälgimine sõrmeotsa verest ning vajadusel toidu- ja liikumispäeviku pidamine ning nende abil kaalu langetamine.
Tähtis on järgida jalahügieeni põhimõtteid: kontrollida, ega pole tekkinud kriimustusi-haavakesi, valida õige suurusega jalatsid ja sokid, hooldada jalgade nahka ning küüsi. Haavandite ja vigastustega tuleb kindlasti pöörduda arsti poole või jalaravikabinetti.


Glükohemoglobiin ehk kolme kuu keskmine suhkur

Glükohemoglobiin on veresuhkruga seotud hemoglobiin (hemoglobiin kuulub punavereliblede koostisse ja annab verele punase värvuse, tema ülesandeks on hapniku transport).
Igal inimesel on veres glükohemoglobiini ja n-ö tavalist hemoglobiini, kuid diabeetikutel ja tervetel on nende jaotusprotsent veres erinev (diabeetikul kõrgem).
Kõrge protsent viitab kõrgele veresuhkrule ja halvale diabeedi kontrollile.
Glükohemoglobiin peegeldab glükoosi sisaldust veres eelneva kolme kuu jooksul.


Soovitused

Liigu regulaarselt ≥30 minutit päevas, kokku vähemalt 150 minutit nädalas.

Jälgi ka ise vererõhku! Norm on diabeetikul <130/80 mmHg; kui sul on neerukahjustus, siis <125/75 mmHg.

Ülekaalu korral katsu kaalu langetada (kas või aeglaselt ühe kilo kaupa). Arvesta kehamassiindeksit (KMI): kaal/pikkus2, norm on KMI 20–25.

Jälgi vöökoha ümbermõõtu: norm on naistel 80 cm, meestel 94 cm.

Jälgi oma veresuhkru väärtusi ning tea normi! Hoia tühja kõhu suhkur ≤6,0 mmol/l ja 2 tundi pärast sööki ≤ 7,5 mmol/l. Glükohemoglobiini ehk kolme kuu keskmise veresuhkru väärtuse norm on ≤6,5%.

Külasta kord aastas silmaarsti.

Hoia jalad korras.

Söö mitmekesist toitu – pea selles osas nõu arsti või diabeediõega